Kirjeldus
Dr Rick Strassman (sünd 1952) on psühhiaater, kelle teadusuuringute keskmes on kliiniline psühhofarmakoloogia. Pärast ligi veerand sajandit kestnud sunnitud pausi psühhedeelseid, hallutsinogeenseid ning enteogeenseid aineid kasutavates inimuuringutes oli Strassman esimene teadlane Ameerika Ühendriikides, kellele niisuguse töö teostamiseks 1990ndatel aastatel luba anti. Need dr Strassmani uuringud keskendusid inimese ajus käbinäärmes sünteesitavale võimsale enteogeensele ainele N,N-dimetüültrüptamiinile (DMT). Strassman käsitleb DMT-d „vaimumolekulina”, kuna paljud inimesed on selle alkaloidse aine mõju all kogenud kokkupuuteid jumalataoliste olevustega. Dr Strassman on New Mexico ülikooli meditsiiniteaduskonna psühhiaatriaprofessor. Ta on teadvuseuuringutele pühendatud Cottonwood Research Foundationi president ning asutajaliige.
* * *
Kuigi ma tavaliselt raamatuid eriti palju ei loe, olles arvamusel, et tuhat sõna on vähem kui üks pilt ning tuhat pilti vähem kui üks kogemus, siis käesoleva raamatu puhul möönan erandit. Selles raamatus on nimekas teadlane põhjalikult kirjeldanud oma teekonda DMT mõju uurimisel ja analüüsinud selle omapärase nähtuse kogejate vahetuid muljeid. Tulemus on võluvalt terviklik ja hämmastavalt kergesti tajutav hoolimata sellest, et ilmselt on üheselt arusaadava sõnastuse leidmine olnud keerukas, kuna DMT määratlemiseks kasutatakse tosinat erinevat terminit. Samas on väga oluline jääda neutraalseks olukorras, kus DMT kasutamise kirglikud pooldajad on loonud vastavaid kirikuid ning DMT vastased on selle aine kasutamise mistahes eesmärgil riiklikult ära keelanud. Antud teos oma väljapeetuses on aga hea infoallikas nii valdkonna uurijatele kui ka sarnase kogemuse otsijatele. Muidugi võib alati mõni teadlane nuriseda, et autori järeldused on liiga kõrgelennulised, või müstik arvata, et ilmselgete asjade ümber on liiga palju targutatud. Selline kriitika pole ilmselt siiski asjakohane, sest nagu kinnitavad uuringus osalenud isikud pea üksmeelselt – tähtis on minna pealispinnast sügava male ja otsida seda suuremat ühisosa. Ja selleni jõudmine on hädavajalik, et paremini mõista nii Elu ennast kui ka oma kohta selles. Ükskõik, kas siis sooviga ravida oma haigusi, suhestuda paremini ennast ümbritsevaga või tuua siia maailma uusi Nobeli preemia väärilisi teadusideid. Seetõttu on mul hea meel, et see raamat on olemas.
Katrin Heinsoo PhD, ökofüsioloog