Carl R. Rogers “Saada iseendaks. Terapeudi vaade psühhoteraapiale” (2014)

Description

Carl Rogers on klassik, ent need tema tänaseks mitu põlvkonda tagasi kirja pandud inimeseks olemise põhiküsimused tunduvad ikka veel uued ja ketserlikud. Sest nii suur, nii helge pööre iseenese ja teiste mõistmises kestab arvatavalt kauem kui inimelu. Kui Rogers kirjutab kogemuse tähendusest, enese ja teiste tunnete tingimusteta aktsepteerimisest, eneseteostustungist, inimese, elu ja ühiskonna vahekorrast, inimese terviklikkusest, siis kirjutab ta ühtaegu kasvatuse igavikulistest alusküsimustest. Rogersi terapeudikogemus teeb nähtavaks ühe kasvatuse vähe tunnustatud poole: ka kasvatus on teraapia, kogenu heatahtlik abistav kõrvalkäimine, kes su iseenesele nähtavaks teeb ja sulle su enese jõuvarud kätte näitab. Tema kirjeldatud terapeudisuhe on humanistlik kasvatussuhe. Rogersi suurus kasvatusmõtlemisele on tema vaadete harjumuspäraseid kasvatuskaanoneid ja nende tuhandete aastate vanust alust lammutav toime: ta kutsub ära pöörduma võimust teise inimese üle. Ent võim ja kasvatus arvatakse paljude poolt lahutamatuks paraku ka täna. Ta seob inimese lahti pärispatust, sõltuvusvajadusest, peab-pedagoogika poolt päriseluna serveeritud maskeraadist. Sest Rogers usaldab inimese loomuomast pürgimust areneda, täiustuda, küpseda, vabaneda. Selle eel tuleb ületada hirmude lävi ja saavutada autentsus. Jõudmine tõelise enese juurde muudab võimu ebavajalikuks. Selles on õpetaja ja õpilane, terapeut ja klient üks, nad on kujunemises ja kasvamises mõlemad. Jõudnud enese juurde leiavad nad, et hindamise ja vastutuse kese on neis enestes. Ja kooli peamised võimuinstrumendid kaotavad mõtte. Rogers on vabastanud inimese hirmude ja ihade kootud võltsist valerüüst ja peen, kaunis ning tõeline on see inimene, kes saab lootuse kasvada. Kas on ehk läinud ja lähemate aegade humanism pääsemas sammukese lähemale ka Eestis valitsevale valjule kasvatus- ja õpetuskorrale?

Tiiu Kuurme PhD, kasvatusteadlane.